TANTSUMEKA

Tants aitab elust rõõmu tunda!

Tantsumeka on loodud 2011. aastal ja välja kasvanud Ants Taela legendaarsest Taela Tantsukoolist, mis tegutses 1965-2011 Mustpeade Majas. Tantsumeka eesmärgiks on olla sõltumatu tantsukeskus Eestis ning teha tantsualast koostööd rahvusvahelisel tasemel. Tantsumeka on avatud kõikidele tantsuhuvilistele, nii algajatele, edasijõudnutele kui ka professionaalsetele tantsijatele, arendamaks oma tantsualaseid oskusi.

Tantsumeka viib läbi täiskasvanute võistlustantsutreeninguid, seltskonnatantsu kursusi, samuti eratunde ja individuaalset nõustamist seltskonnatantsu algtasemest kuni võistlustantsu tipptasemeni. Tantsumeka tuumikuks on hobiklubi, kuhu on koondunud paarid, kes harrastavad tantsu juba aastaid. Tantsumeka tegutseb Tallinnas Rocca Al Mare Koolis ja Haabersti Vene Gümnaasiumis.

Tantsuõpetajad / assistendid

Tantsumeka juht ja tantsuõpetaja Matis Toome on tegelenud võistlustantsuga üle 25 aasta. 1996. aastal sooritas ta Eesti Tantsuõpetajate Liidus oma esimesed tantsuõpetaja eksamid ja alustas võistlemist Helen Klandorf-Sadamaga elukutselise võistluspaarina.Nende parimad saavutused on tantsuspordis EM 5. koht ja MM 9. koht. Tallinna Ülikoolis on ta lõpetanud baccalaureus artiumi koreograafia-tantsuõpetaja erialal ning kunstide magistriõppe koreograaf-lavastaja erialal. Matis Toome on ainus rahvusvahelise elukutselisi tantsijaid ja tantsuõpetajaid ühendava organisatsiooni (World Dance Council) tantsuõpetajate koolitaja ja eksaminaator Eestis. Eesti Olümpiakomitee poolt on talle väljastatud tähtajatu meistertreeneri kutsetunnistus. Samuti on ta Eesti Tantsuõpetajate Liidu president.

Liina-Liis Liiv-Toome on Tantsumeka asutajaliige ja üks tantsukooli eestvedajatest. Liina-Liis on õppinud paljusid tantsustiile alates võistlustantsust kuni klassikalise ning kaasaegse tantsuni välja. Liina-Liis on lõpetanud Tallinna Ülikooli koreograafia erialal, töötanud repetiitori ja õpetjana Eesti Tantsuagentuuris ning etendusproduktsioonifirmas Dance Factory, olnud Kaie Kõrbi Balletistuudio juhataja ning juhtinud mitmeid teisi tantsuprojekte. Liina-Liis peab tantsu elus väga tähtsaks, kuna see tekitab hea meeleolu ja annab positiivset energiat.

Elery Kiviberg alustas treeninguid lapsepõlves kujundrulluisutajana. Armastus võistlustantsu vastu tekkis Eleryl 4. klassi lõpupeol, kus esines võistlustantsupaar ja juba järgmisel nädalal läks ta esimesse tantsutundi. Elery on treeninud mitmetes tantsukoolides nii Eestis kui Soomes, sealhulgas Revalia Tantsukoolis ja Harri Antikaineni stuudios ning olnud pikka aega Matis Toome õpilane.

Käthe Kobin on tegelenud tantsuga peaaegu kogu oma elu, alustades 4. aastasena balletitundides ning sealt edasi võistlustantsutreeningutega. Pärast aktiivset võistlustantsijakarjääri sooritas Käthe Eesti Tantsuõpetajate Liidu seltskonna-ja võistlustantsuõpetaja kutseeksami. 16. aastat töötas Käthe Taela Tantsukoolis legendaarse tantsuõpetaja Ants Taela assistenina ning jätkas seejärel Tantsumekas.

Tantsututvustused


Viini valss (inglise keeles viennese waltz) on 3/4 taktimõõdus tantsitav standardtants, mida iseloomustab paaris pöörlemine koos tõusude ja laskumistega.

Viini valsi juured ulatuvad 16. sajandisse, olles esimene kinnises tantsuhoius tantsitav ballitants. Keerleva valsi eelkäijaks oli Austrias ja teistes saksakeelsetes maades populaarne rahvatants lendler. Kui õukonnas tantsiti veel menuetti, hakati rahva hulgas uue tantsuna tantsima valssi. 1780. aastatel sai valsist Viinis moetants, mis levis kiirelt üle Euroopa. See sai teoks tänu Viini heliloojate Joseph Lanneri ning Johann ja Joseph Straussi loomingule. Just seetõttu peetakse Viini ka tänapäevase valsi sünnilinnaks ning tants sai sellest ka oma nime - viini valss.

Fokstrott (inglise keeles foxtrot) on 4/4 taktimõõdus tantsitav standardtants, mis tähendab otsetõlkes „rebase sörki“.

Fokstrott sündis eelmise sajandi alguses New Yorgis ning selle ristiisaks peetakse tuntud ameerika koomikut Harry Fox`i (tõlkes rebane), kes kasutas oma vodevillides omapärast kõndimisviisi. Fokstrotti iseloomustavad pikad libisevad ja sujuvad liikumised ning see tants on kõige enam sarnane loomulikule kõnnile. Peale Esimest maailmasõda levis fokstrott Euroopasse ning oli ülipopulaarne 1920-30-ndatel aastatel.

Kvikstep (inglise keeles quickstep) on lendlev ja kiire tempoga 4/4 taktimõõdus tantsitav standardtants.

Kvikstep arenes tantsuna välja New Yorgis 1920-ndatel oma eellastest tšaarlstonist ja fokstrotist. Esimestena hakkasid seda tollal tantsima Kariibi päritolu tantsijad. Kvikstep on tänapäeval populaarne seltskonnatants, kuna sobib tantsimiseks paljude erinevate meloodiate saatel ja on kohandatav erinevate muusikastiilidega džässist rokini.

Samba on elavaloomuline ja vetruva iseloomuga 2/4 taktimõõdus tantsitav ladina-ameerika tants, mida peetakse üle maalilma Brasiilia sümboliks just seal korraldatavate karnevalide tõttu.

Samba pärineb Aafrika orjade tantsust. Portugalikeelne sõna “Zambo” tähendab neegri mehe ja brasiillanna järeltulijat. Tõepoolest on samba tants, mis kütab kirgi üles ekstaasini. Samba moodsat seltskonnatantsu versiooni esitleti New Yorgis 1930-ndatel ja peale Teist maailmasõda saavutas tants populaarsuse kogu Euroopas. 1950-ndatel arenes sambast, rumbast ja fokstrotist välja uus tants bossa nova.

Tšatša ehk tša-tša-tša (inglise keeles cha-cha-cha) on Kuubal sündinud mambost ja rumbast välja arenenud 4/4 taktimõõdus ladina-ameerika tants, mida iseloomustab aktiivne puusade liikumine.

1940-ndatel lõpus tantsiti Kuubal populaarse tantsuna mambot. Kuuba helilooja ja muusik Enrique Jorrin märkas muusikuna, et paljud tantsijad ei suuda sünkopeerida mambo rütmi ja nende jalad liiguvad kiirelt ja lohistavalt mööda põrandat. Enrique Jorrin hakkas oma heliloomingut selle järgi tantsijatele mugavamaks kohandama ning nii sündis tema loomingus 1950-ndate alguses uus tantsumuusika, mis sai nimeks cha-cha-cha. Muusika ja tants on mõlemad oma nimetuse saanud muusikainstrumentide ja tantsijate jalgade sahisevatest helidest. Tšatša hakkas levima 1950-ndatel Kuubal ja Ameerika Ühendriikides ning jõudis sealt esmalt Inglismaale ja sealt kogu Euroopasse.

Rumba on 4/4 taktimõõdus Aafrika päritoluga Kuuba rahvatants.

Umbes 400 aastat tagasi randusid Kuuba rannikul laevad Aafrika mustade orjadega. Orjad tegid kohvi- ja puuvillaistandustes sunnitööd ning olid aheldatud omavahel jalakettidega. Olles tööl nad laulsid ja tantsisid, et unustada oma kurba saatust. Orjad kandsid istandustes kogutud saaki anumates pea peal, mistõttu sai liikuda vaid lühikese sammuga, jalga libistades ja puusavöö vajus kaasa. Sealt sai alguse rumbale omane liikumismaneer. Nimetus rumba pärineb tõenäoliselt tantsuorkestri Rumboso Orquestra nimest 1807. aastast ja hispaaniakeelsest sõnast „rhum”, mis viitab alkohoolsele joogile. Orjade isandad hispaanlased, samuti musikaalne ja tantsuline rahvas, mõjutasid omakorda rumba kujunemist. 19.sajandi keskel hakkas rahvatants rumba tungima Havanna tantsusaalidesse ja kujunes seltskonnatantsuks. Sealt rändas tants Põhja-Ameerikasse ning 1930. aastatel jõudis Euroopasse. Musikaalsete neegrite rütm lihtsustati ameeriklaste poolt ja nii kujunes tuntud seltkonnatants ameerika rumba ehk ruutrumba, mida tänapäevalgi tantsukursustel õpetatakse.

Džaivil (inglise keeles Jive) on palju ühist Ameerikaliku Rock”n Roll-ga. Džaivi taktimõõt on 4/4, tants on tugevalt punktueeritud, 2. ja 4. löök on rõhutatud.

Tants kujunes 1927. aastal Põhja –Ameerikas. Kuna džaiv on swing tants, võib kohata ka nimetust American Swing. Mugavaim tempo seltskonnatantsus on kuni 40 t/min. Kui tempo tundub liiga kiire võiks kasutada Rocki põhiliikumisi. Figuurid on sarnased, kuid üks erinevus on selles, et kahe aeglase sammu asemel sooritatakse kolmesammuline vahetussamm.

Rock ehk inglise keeles Rock’n Roll on punkteeritud rütmiga 4/4 taktimõõdus hoogne seltskonnatants. Sobivaimaks tempoks 42-48 t/m. Takti 2. ja 4. löök on rõhutatumad. Iga figuur algab siiski ainult 1. või 3. löögil. Rocki tantsimisviise on erinevaid ja tants on heaks ettevalmistuseks algajale džaivi õppijale. Levinumad rocki liigid on one beat rock, löök-samm rock ja hüppe rock.

Rock tekkis 1950-ndatel aastatel USA-s. Tants tugineb Ameerika mustade kultuurist pärit bluusile ja kantrimuusikale. Rockiga on sarnased ja ühtlasi tema eelkäijad peale bluusi veel swing, bugi ning 1930- ndatel aastatel moodi tulnud lindi hop. 1950-ndate teisel poolel jõudis rock’n roll Euroopasse ja mõjutas biitmuusika sündi. Tuntuimateks rocki lauljateks peetakse Elvis Presleyt ja Little Richardit- üht tooremat ja lärmakamat neist. „Rock Around the Clock”, oli ülipopulaarne lugu, mida mängitakse tänapäevalgi. Frankie Lymon populariseeris rocki looga “Goody Goody” ansambliga Teenagers, mille liikmed kõik olid 12- 16 aastased.

Aeglase valss ehk inglise valss (ingilse keeles Engish Waltz) on 3/4 taktimõõdus elegantseim ballitants. Aeglast valssi peetakse tantsude kuningaks.

Aeglase alsi sünnilugu on seotud vanima paaristantsu viini valisga, millest said alguse teisedki valsid nagu džäss valss, beat valss ja bostoni valss. Boston oli aeglase valsi eelkäija, pikkade ja libisevate liigutustega tants, mis saabus Euroopasse 1874. aastal. Umbes samal ajal loodi Inglismaal mõjukas Bostoni klubi. 1920-ndail aastail kujunes Inglismaa seltskonnatantsu suunanäitajaks ja töötati välja standardtantsude põhialused, mis on samad tänapäevani.

Tango on 2/4 või 4/4 taktimõõdus sensuaalse alatooniga seltskonnatants.

Tango sündis uumbes 500 aastat tagasi Tang-Ho linnas, kust mustlastega rändas Hispaaniasse. Kui 16. sajandi hispaanlased koloniseerisid Argentiina, võeti paljud rahvatantsud kaasa. Hispaania Flamenco on tango kujunemise inspiratsiooniallikas. Tango ongi Kuuba habaneera, Brasiilia milonga ja orjade tantsitud tangano hübriid, mida 19. sajandi lõpul tantsiti Buenos Airese eeslinnades. 19. ja 20. sajandi vahetusel aktsepteeriti tantsu, mis seni oli levinud vaid alamkihtide seas, ka kõrgklassi poolt. Algul tantsisid ainult mehed, kuni 1916.a keelati Buenos Aireses tango ära. 1912-1913 sai tangost Euroopa moetants. Samaaegselt jõuab tango Soome, kus ühe trio ja tantsupaariga 20-ndate lõpuks kujunes see Soomes Tamara tantsuks. Vastukaaluks populaarsusele leidus skeptikuid: prantsuse piiskopkond vihjates tango sensuaalsusele ja ahvatlustele väitis, et tango tantsijad rüvetavad teoloogilisi tõekspidamisi. Samuti Inglismaal peeti argentiina tangot liiga erootiliseks. Seetõttu töödeldi teda veidi ümber seltskonnas tantsimiseks.